©2019 Pianist Joonatan Jürgenson

  • Telephone
  • Email
  • YouTube
  • SoundCloud
  • Facebook
  • Instagram - Black Circle

Background image©Mait Jüriado

„Kevadkontsert oli nime väärt” - Saarte Hääl, Saarlaste Päevaleht, 5. aprill 2017 

Erki Aavik

Möödunud pühapäeval andis Läänesaarte kammerorkester Kuressaare kultuurikeskuses teise kontserdi.

 

SOLISTID: Viiuldaja Kristel Eeroja-Põldoja ja pianist Joonatan Jürgenson andsid kontserdile jõudu juurde. Nende vahelt paistab viiuldaja Kristi Saar.

FOTO: IRINA MÄGI

Üks mõnus komme on see, et muusik oma kontserdil esitatava kohta kavalehele ise tutvustused kirjutab. Loodame, et teisedki dirigendid Edoardo Narbonast eeskuju võtavad.

Ja Kuressaare publik on endiselt eeskujulik – täissaal ja seekord ka palju noori!

Valitud kava (Felix Mendelssohn (1809–1847) ja Giacomo Puccini (1858–1924)) kandis kevadkontserdi meeleolu igati välja – ilusad viisid ja palju dünaamikat. Mendelssohni keelpillisümfoonia on Kuressaare kevadele kena tervitus.

Orkester tervikuna kõlas juba kokkuharjutanud kollektiivi moodi. Tööd on muidugi veel palju (seda oleks ka regulaarselt töötava ja hästitasustatud ansambliga), kuid muusikute soov edeneda ja selle nimel tööd teha on tervitatav. Viiulid, eriti esimene viiul on aga orkestri nina – see, mis kõige rohkem esile tükib – ja just esimese viiuli koosmängu- ja häälestusprobleemid kraapisid sel korral kuulajate kõrvu. Sellised raskused ületatakse rühmaproovidega. Neid saab teha ka siis, kui kõiki mängijaid kohal ei ole – nagu meie meretaguse asja puhul paratamatult probleemiks on. II viiulil polnud vigagi ja nagu eelmiselgi kontserdil, väärib kiitust madalama registri sektsioon: tšellod ja kontrabass koos viooladega.

 

Narbona mängis orkestriga Puccini menuette ilmselge mõnuga ja seda mõnu jätkus saaligi. Õigupoolest mängiski orkester saalis, lava ees. Sel korral oli kuuldavus ka kõige tagumisse ritta hea. Ja kolmest menuetist iseäranis viimane tundus õnnestuvat dirigendi kavatsuste kohaselt.

 

Pianist Joonatan Jürgensoni mäng oli väga hea, lisaks oli neil tipp-topp klapp dirigendiga. Noore Mendelssohni topeltkontserdis on palju mozartlikke kujundeid ja neid esitas Jürgenson võluva kergusega.

 

Seda ei saa kahjuks öelda viiulisolisti kohta. Kristel Eeroja-Põldoja on korraliku kooliga kogenud muusik, kuid kahtlustan, et seekord lootis ta liialt vana rasva peale, nii et solistide omavaheline ebaühtlus just kiirete käikude, säravate sekventside esitamisel tükkis takerduma. Kiitma peab Eeroja-Põldoja püüdu särava tooni poole, nii üldiselt kui ka käsil olnud teose puhul. Tervikuna oli Mendelssohni kontsert siiski õnnestunud ja taas tuleb kiita Narbonat tema innuka temperamendi ja selle väljendamise eest.

 

Erki Aavik

Please reload